Anvar Samost: «Mõõdukate nimi on ju vaba»

Pealkirjas tsiteeritut ja muidki sarnaseid pilkavaid soovitusi sai Reformierakond eelmisel nädalal kuulda kindlasti rohkem, kui oleks soovinud. Erakonna viimaste aegade tegude ja nime tunnetusliku sobimatuse kallal teritasid keelt võistlevad erakonnad, ajakirjandus, mitmed blogijad, ühesõnaga lai ja erineva taustaga seltskond.

Mis siis selles erilist on? Erakondadest räägitakse kogu aeg ja ka nende üle nalja viskamine pole haruldane. Alles laupäeval saime «Pehmete ja karvaste» seriaalist vaadata, et see, keda Edgar Savisaare näoga nukk kõnetab sõnadega «hea koalitsioonipartner», pole muu keegi kui valge tuttidega puudel, kelle kõige suurem mure on, et ajakirjandus kõneleb endiselt keskerakondlikust linnavalitsusest ja sotsidest ei silpigi. Päris vaimukas, minu meelest, eriti see koht, kus Savisaar vastutuleku korras lasi kellelgi Moonikal puudlit sügada.

Kust siiski on korraga paljudel tekkinud mulje, et Reformierakonnale sobiks paremini nimi, kus viide reformidele puudub? Alustama peab haldusreformist. Vaatasin, et veebis on veel alles regionaalminister Siim Kiisleri meeskonna üles pandud blogi nimega «Haldusreform 2009», kus viimased postitused jäävad aprilli 2009. Umbes samal ajal andis Reformierakond oma riigikogu fraktsiooni esimehe Peep Aru suu läbi teada, et Kiisleri välja pakutud haldusreformi kava neile ei sobi.

Eelmisel nädalal juhtus nii, et peaminister Andrus Ansip pidi riigikogus vastama Keskerakonna arupärimisele haldusterritoriaalse reformi seiskumise kohta. Talle omasel moel hulgale statistikale tuginedes vastas Ansip, et Eesti praeguste valdade arvu ja suurusega on kõik hästi, nende sunniviisiline liitmine aga vastuvõetav ei ole.

Küsimustele vastates nimetas Ansip haridusreformi läbiviimist siiski paratamatuks ning tõdes, et igas omavalitsuses ei pea olema väikest gümnaasiumi, kus õpilane saab küll lõputunnistuse, aga ei saa head haridust. Ei läinud mööda päevagi, kui saime teada, et Reformierakonna fraktsioon valitsuses heakskiidu saanud haridusreformi ei poolda ning tahab ikkagi jätta omavalitsustele õiguse üleval hoida kui tahes väikseid gümnaasiume.

Samal ajal aga juba seisis riigikogus Reformierakonna fraktsiooni taga elektrituru avamise seadus. Nädala teisel poolel saime – jälle Peep Aru vahendusel – teada, millised huvigrupid olid suutnud oma soovid realiseerida, aga enne seda käis mitu päeva hämamine sildi «see-on-nii-tähtis-seadus-et-seda-tuleb-pikemalt-kaaluda» all.

Kui me vaatame, millistel põhjustel Reformierakond neile reformidele vastu on, siis joonistub välja üsna selge pilt.

Haldusreformi ei saa toetada, kuna esiteks on selle vastu erakonna enda omavalitsustegelaste enamus ning teiseks kannataks selle all erakonna valitsuses tegutsemisele vaatamata tugevana püsinud populaarsus.

Samadel põhjustel ei taha Reformierakond omavalitsustele ülevalt alla öelda, mitu õpilast peab gümnaasiumis olema.

Elektrituru avamise ning sellega kaasnevate Eesti Energia investeeringute vastu töötasid mitmed teised turuosalised, ilmselt ka mitmed suured elektritarbijad, kel paistab fraktsiooni mitteametlikele juhtidele olevat hea juurdepääs.

Need on kõik tüüpilised jooned, mis iseloomustavad suurt, etableerunud ning pikka aega võimul olnud erakonda. Status quo säilitamine on oluline nii erakonna tippudele, parlamendisaadikutele kui ka omavalitsusjuhtidele. Vaade on pigem lühike kui pikk, alalhoidlik, konservatiivne.

Irooniline on, et just valitsuskoalitsiooni teine pool, konservatiivne erakond Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) kõik nimetatud reformid välja on pakkunud.

Saalitäis Eesti ajakirjandusjuhte kuulas reedel ajalehtede liidu konverentsil IRLi majandusministri Juhan Partsi esinemist. Parts rääkis ettevõtlikkuse soosimisest, analüüsis kriitiliselt majanduskriisile eelnenud valitsuse otsuseid, kiitis Eesti majanduspoliitika põhisuuna õigsust – avatud, konkurentsil põhinevat turumajandust. Kui ei oleks olnud mõnda mürgist nüket Reformierakonna suunas, siis oleks võinud seda juttu rääkida näiteks Siim Kallas.

See ei ole loomulikult esimene kord, kui kõrvalt vaadates võiks küsida, kas Reformierakond ja IRL on valitsuses oma ideoloogilised positsioonid ära vahetanud. IRL on väiksem kui Reformierakond, nende toetus on viimasel ajal paranenud, kuid jääb koalitsioonipartneri omale alla, neil on vähem omavalitsusjuhte, kuid palju enam erakonnasisest konkurentsi.

Neil on reforme kavandades rohkem võita kui kaotada. Ei saa välistada sedagi, et mõnda muutust plaanides on IRLi ministrid arvestanud, et Reformierakond tõttab radikaalsemaid ettepanekuid maha siluma.

Reformierakond oma nime vahetama mõistagi ei hakka. Pole mingit põhjust. Kes tahab, võib praegust valitsust aga vaadata kui ühe parempoolse erakonna valitsust, kus on nii konservatiivne tiib kui ka tugev siseopositsioon, keda status quo ei rahulda.