Juhtkiri: jalad põhjas

Eesti Panga asepresidendil Märten Rossil on õigus, kui ütleb, et inimesi huvitab Eesti majandusest rääkides praegu kaks teemat: kas majandus on põhjast juba läbi käinud ning kas Eesti suudab täita eurotsooniga liitumiseks vajalikud Maastrichti eelarve- ja inflatsioonikriteeriumid.

Viimase aasta jooksul on kohalikku majanduselu iseloomustanud peaasjalikult negatiivsed toonid: tarbimise vähenemine, pankrotid, ettevõtete kahjuminumbrid, raskustes ja võlgades eraisikute üha suurenev hulk ning kiirelt kasvav tööpuudus.

Kõige selle kõrval süstib Eesti Panga eilne prognoos natukenegi optimismi. Või nagu keskpank ise oma aruandes ütleb: mitmed märgid annavad kindlust, et sügavaim langusperiood on maailmas praeguseks seljataha jäänud, laenuturg on stabiliseerunud ning tarbijate kindlustunne ja tööstuse ennakindikaatorid on šokist taastumas.

See sõnum ei anna siiski veel piisavalt põhjust rõõmustamiseks, et meil nüüd väga hästi läheks, sest märgata võib alles esimesi stabiliseerumise märke. Küll võib keskpanga prognoosi põhjal öelda, et kriisi põhi on jäämas seljataha ehk hullem hakkab mööda saama. Eesti Panga järgmise aasta 1,4-protsendine majanduskasvu prognoos on selle kinnituseks.

Tööd seisab aga veel kõvasti ees: kasvatamist vajavad nii ekspordi kui tööstustoodangu mahud, suurenema peab inimeste kindlustunne ning ka tarbimine.

Kõige suhtes optimismi siiski veel ei jagu. Nii ennustab Eesti pank, et järgmisel aastal kasvab edasi tööpuudus. Kui sel aastal prognoositakse selleks 14,5 protsenti, on tuleva aasta prognoos 16,6 protsenti. Ehk kriisi mõju kandub paljude inimeste jaoks edasi veel ka järgmisse ja ülejärgmisse aastasse.

Seda, et tööpuudus on Eesti jaoks praegu võtmeküsimus, rõhutasid ettevõtjad ka kahe nädala eest toimunud presidendi kärajatel. Riigi põhitähelepanu on juba mõnda aega koondunud suurele eelarvepuudujäägile ja tööhõive probleemid on jäänud teisejärguliseks. Ometi võib tööpuuduse jätkuv suurenemine tuua kaasa massilise kohustuste täitmata jätmise, millel omakorda on negatiivsed mõjud kogu Eesti majandusele.

Tööpuudus omakorda mõjutab sisetarbimist, mille kasvu suhtes seega üleliia optimistlik olla ei tasu. Kui majandus tõepoolest kasvule pöörab, võtab veel mõnda aega, et kosunud ettevõtted leiavad piisaval hulgal kindlust ja võimalusi uute või languse ajal kaotatud töökohtade loomiseks. Töökohtade taastamisest ja tööpuuduse kahanemisest läheb omakorda aega, et sisetarbimine kasvama saaks hakata. Seega on majanduse kosumisest arvestatava majanduskasvuni veel jupp maad liikuda.