Täna oleme situatsioonis, kus meie elu kontrollib pank. Suur osa elanikkonnast vaevleb laenude ja liisingute all. Ei tehta ühtki tehingut, ilma et pank sealt oma teenustasu ei võtaks.
Kiri: Suhted pangaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljusid tehinguid ei saagi enam väljaspool panka teha. Kui olukorrast kõik võidaksid, oleks niisugune olukord vastuvõetav. Samuti peame ju tunnistama, et panga abita jääks nii mõnigi asi inimestel tegemata.
Täna on seis aga selline, et inimene on suhetes panga ja riigiga jäänud kõige nõrgemasse positsiooni. Olukord, kus noor inimene annab ära oma kodu ja lisaks sellele jääb pangale võlgu näiteks 300 000 krooni, ei ole kaugeltki enam õiglane.
Lootusetult nurka surutud inimene ühel hetkel lihtsalt loobub koostööst ja kokkuvõttes kaotavad kõik. Jutt käib eelkõige noortest peredest, kellest sõltub meie ühiskonna heaolu ja tulevik. Ja see ongi see piir, kus riigiorganid on kohustatud inimeste kaitseks välja astuma. Senini ei ole riik ja omavalitsused olukorda piisavalt otsustavalt sekkunud. Äkki oleks aeg seda teha!
Üksikisikul on panga vastu võitlusse asuda võimatu. Küll aga on selleks piisavalt jõudu nii riigil kui ka kohalikel omavalitsustel, kellel on võimalusi tekkinud olukorda leevendada ning inimeste eest välja astuda. Näiteks piisab riigil muuta füüsilise isiku pankroti korda ja suhtumine muutuks.
Kohalike omavalitsuste kanda peaks jääma aktiivne laenunõustamine ja juriidiline abi inimestele, kes ilmselgelt on hätta jäänud ning ammugi ei suuda tasuda juristide töötasusid. Kui inimesel on mure, on mure ka riiklikel võimuorganitel!