Värsked mõtted jõuavad meieni puhanguna. Uued ideed kujundavad ümber vanad tõekspidamised uute meetoditega. Teisisõnu, kaos loob võimaluse uue sünniks, arutleb kolumnist Martin Kala.
Martin Kala: halvad ajad – head ideed? Veel mitte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameeriklased kasutavad väljendit «The Next Big Thing» põhjendusena, miks kehvad ajad juhivad meid suurtele ideedele. Majandusteoreetikud Schumpeter ja tema eelkäija Kondratjev väidavad, et tehnoloogiline areng ei ole lineaarne, vaid hüppeline. Nad nimetavad nähtust loominguliseks hävitusprotsessiks ehk perioodiks, millel on vahelduvad etapid: areng, krahh ja uue otsing.
Ajalugu annab oma garantii. Pikk majanduslangus, mis algas 1870. aastatel, rajas tee suurtöösturitele ja jõulisele finantssektorile. Teise maailmasõja eelne suur depressioon kinkis maailmale televiisori ja börsikrahh tõi «uue kursi» (New Deal), 1990. aastate hüplev majandus rajas aga teed interneti võidukäigule. Praegust surutist arvestades peaks teoreetiliselt asuma ka Eesti uus Nokia kohe nurga taga, kuid igapäevateemad sellele veel ei viita.
Üheks selliseks on Eurovisioon, mis ergutab Eesti ajakirjandust igal aastal avaldama valikut arvamuslugusid lauluvõistluse mõttekuse ja sisukuse kohta. Kõlama jääb õigustatud küsimus: kas on vaja teha nii mastaapselt üritust, mille muusikavalikut suur osa inimesi ei jõua ära kiruda ja milles artistid näevad vaid karjääri hüppelauda?
Kui kriitikat on palju, võiks ju kaaluda lauluvõistlusel osalemisest loobumist? Kehvad ajad võiks eurolauluta üle elada, kuid avalikku arutelu on peetud aastaid, midagi otsustamata või muutmata.
Samasugune demagoogiline arutelu toimub maanteeameti planeeritava uue Tallinna-Tartu maantee ehitamise üle. Külahoovidel ja põllumaadel tulevikus looklema hakkava magistraali vastu võitlevad looduskaitseorganisatsioonid, Eestimaa Rohelised ja kohalik rahvas. Kuid tundub, et tegu oleks justkui masinavärgiga, mida on võimatu peatada. Koerad võivad ju haukuda, karavan liigub edasi nii või naa.
Eesti on väike, äärepealne ja mitte rikas riik, kuid meie valikud seda ei peegelda ja vaidlused on meil ikkagi mastaapsed! Paratamatult tuletab see meelde Vabadussõja võidusamba ümber toimunud «murrame läbi» retoorikat. Miks peeti Vabadussõjas langenute mäletamiseks ainuõigeks lahenduseks sammast? Klaasist hiigelkonstruktsioon varjamas Tallinna visuaalset kompositsiooni, uhket vaadet all-linnalt Toompeale?
Tohutu mälestusmärgi vastu kirjutati avalikke kirju ning ilmus terve laviin poolt- ja vastuhäältega arvamusartikleid päevalehtedes. Järgmisena avaldasid monumendi kavandi ehk risti kui Eesti vabaduse sümboli üle pahameelt sajad Eesti kunstnikud, kultuuri- ja haridustegelased.
Kuid rahvaga jagatud demokraatiamaigulisest kampaaniast polnud kasu, sest vaidluste kõrghetkel vastas ülevalt vaikus. «Oluline on säilitada rahu ning leida tasakaalupunkt – loomulikult on kõik huvitatud, et sellest tuleks sammas, mida peetakse oluliseks,» nenditi valitsuskabinetist.
Hiljuti Kohilat külastades imetlesin pärnapuu alla asetatud kivimürakat, millele oli raiutud tagasihoidlik järelehüüe. Mälestamisel pole kivi suurus määrav.
Tartusse viiv maantee pole ülehõivatud, vaid veidi kitsas ning piisaks, kui sellele lisada uued möödasõidurajad. Kriisiajastul ei vaja me röögatult laia magistraali, sest autode hulk on silmnähtavalt vähenenud ning rahapuuduses loodetakse üha enam ühistranspordi suutlikkusele.
Näha asju teisiti
Eurovisiooni võiksid eestlased televiisorist vaadata olenemata riigi osalemisest lauluvõistlusel – ja edaspidigi oma peenikest naeru kihistada või poolehoidu avaldada. Ja siis, sooviga nautida Eesti enda lauljate andeid ja oskusi, lülitada ümber «Eesti laulule».
Isegi möödunud valimised on eestlase tõrkuma pannud: olgugi et rahvas tahab valida inimest, oli meil kinnitatud suletud nimekirjade poolt hääletamine. Pole siis ime, et vastureaktsioonina peegeldub eurokampaania tulemustes seninägematu ja erakordselt suur edu üksikkandidaatidele. Ühekordne protest tundetu partokraatia vastu mõjub valge laineharjana halbade uudiste üleujutuses.
Rahva kaasamata jätmine tekitab tõrksust, mis leiab väljenduse rahvusluses. Tagasihoidlikke tendentse on märgata juba praegu, kas või naljakas näide Eesti «kõigi aegade kõige ilusama» lauluvõistluse esikolmikust, kuhu asetusid tõesti ilusad, küll aga süngevõitu isamaalised lood, mida inimene ühistranspordis ei ümise ja sünnipäevapeol plaadilt ei mängi.
Lahkhelide korral peame keskenduma alternatiividele, kusjuures alternatiiv ei seisne mitte teise saadaoleva valimisel, vaid teistmoodi mõtlemisel. Majandusteadlane Joseph Schumpeter nägi majanduse võtit innovatsioonis.
Oluline on kujundada uus metoodika, luua uued struktuurid ja rõhutada tegureid, mis mõjutavad majandust väljaspool turumehhanismi, st reegleid, institutsioone, poliitikat, demograafilist koosseisu. Olemasoleva teadmise uudsel kombel kasutamise eesmärk on luua konkurentsieelis.
Välismaal interaktiivset infonäitust väisanud sõber tuli mõttele, kas ei võiks võidusamba asemel rajada hoopis huvikeskuse, kus inimesed küll mälestaksid ajaloosündmusi, aga teeksid seda arendavas keskkonnas, kogu pere ettevõtmisena.
Ka Prantsusmaa presidentidel on komme pakkuda pealinnale peadpööritavaid kultuuriprojekte. Et Pariis on peaaegu täiuslik linn, mille perfektsiooni on kerge rikkuda, on tihti olnud tegu ideedega, mis rabasid pigem traditsionaalseid lahendusi pooldavaid pariislasi: mäletagem François Mitterrandi püstitatud Louvre’i püramiidi ja Georges Pompidou nimelist moodsa kunsti muuseumi, mille tarbeks puhastati mitu kvartalit elegantsetest elumajadest, kuid mis oma inetuses ja värviliste metalltorude rägastikuga on suuremaid vaatamisväärsusi tänapäeva Pariisis.
Jacques Chirac avas aga hõimurahvaste kunsti Quai Branly muuseumi, mis asub maailma enim külastatud monumendi, skandaalse Eiffeli torni kõrval. Originaalseid ideid on palju.
Väikeriigi võimalus
Inimesed mõjutavad küll maailmas aset leidvaid sündmusi, kuid varasemast rohkem määrab praegu jälle geograafia. Meie asukoht seab meile teatud piirangud, mida tuleb kompenseerida innovatsiooniga.
Paljud majandusteoreetikud ja poliitikud näevad üleilmses majanduskriisis tõestust selle kohta, et elame kõik ühes maailmakülas, kuid kriisi reguleerimine riiklikul tasandil annab vastumärke globaalsetele tendentsidele. Meid kaasatakse tulevikku, mis ei näe välja palju erinev sajanditepikkusest keskajast, milles linnriigid ja ordud olid sama tugevad ja mõjukamadki kui terved kuningriigid.
Veneetsia ja Brugge moodustasid üleeuroopalise äritelje, Konstantinoopol õitses ida-lääne piiril raskekaalulise kaubavahetuskeskusena ja Lübecki juhitud ülivõimas Hansa Liit kontrollis oma hiilgeajal enamikku Põhjamere ja Läänemere vahelisest kaubandusest.
Homme oleme tagasi eilses, mil määravaks osutus konkurentsivõime. Kahte kolmandikku maailma majandusest kontrollivad praegu umbes 40 suurt linna-regiooni, sealt on pärit ka 90 protsenti uuenduslikest ideedest. Hamburg, Dubai, Shanghai ja Mumbai moodustavad omavahelisi alliansse ning vabakaubandustsoone. Maailma suurtesse rahapiirkondadesse koondub miljardeid inimesi ning sarnaselt keskaegsete ordude ja vennaskondadega on sõltumatutel rahaturufondidel riigi tasemel sõnaõigus.
Tallinnal oleks võimalus rõhuda oma piirkondlikult hiilgavale asukohale. Põhjamaid tuntakse kui üht maailma innovaatilisemat paika. Kahjuks jõuavad meile teated Eesti kontrastsest kukkumisest maailma riikide konkurentsivõime edetabelis nagu ka Eesti inimese «loovusmeelsuse» kohta, mis on Eurobaromeetri järgi euroliidus viimasel kohal. Kohati on erinevused teistega võrreldes lausa kümnekordsed.
Kui kaks eestlast vaidlevad, ristuvad kolm arvamust. Miks me ei kinnita reeglit, et väikerahvad mõtlevad paindlikumalt kui suured?