Nagu Ida-Euroopas tüüpiline, ei olda ka Eestis eriti mures kliima soojenemise pärast – kuidas sa ikka väga muretsed, kui juba nädalaid püsib temperatuur visalt –15 kraadi ümber.
Juhtkiri: jääaeg kolme meloniga
29. jaanuar 2010, 00:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullu kerkis meie kinolevis ülekaalukalt suurimaks menukiks animafilm «Jääaeg 3». Sarja esimeses linateoses kavatseb mitte just ülearu nutikas linnukari jääaja maa all kolme meloniga üle elada: «Kes pole olnud tark, et plaane teha, see saab hukka!» Ilmselt tuleks ka meil tänavust talve vaadates mõelda, kas meie otsused on ikka piisavalt pikaajalised ja strateegilised kulutused mõistlikud.
Eile hommikul kõlasid uudistesaated juba nagu erakorralise seisukorra ülevaade. Kaks saartel asuvat maakonda on mandrist ära lõigatud, kusjuures jääteid pole tänavused olud seni avada lubanud, ning jäämurdjad ei saa sadamate lahtihoidmisega enam hakkama.
Oleme mõnda piirkonda soetanud kallid hõljukid, kuid nagu selgub, ei saa neid krõbedas külmas kasutada – kõige suuremas hädas on seetõttu Prangli saarel elavad inimesed. Oleme ostnud kallid piirivalvekopterid, kuid nagu selgub, olid vanad Vene omad teatud tingimustes ja funktsioonis (näiteks transport) etemad.
Valitsus otsustas eile eraldada veel 21 miljonit jäämurdetöödeks, millest suurendatakse jäämurdja Tarmo töömahtu ja tellitakse Rootsist appi jäämurdja. Me ei ole jääblokaadis, see on tõesti vajalik sõnum.
Oma uue jäämurdja ehitamise (Tarmo valmis 1963. aastal) kava on soiku jäänud. Kulutuse vastu räägib hind – uus jäämurdja maksab poolteist-kaks miljardit. Võimalik aga, et neli-viis järgmist talve jääkatet ei toogi.
Kuid kokkuhoid ei pea tähendama midagi odavat. On vana tõde – me ei ole piisavalt rikkad, et teha kulutusi, millest me sadat protsenti välja pigistada ei saa. Parem, kui pigistame 150 protsenti. Näiteks ligi sajand tagasi ehitatud jäämurdja Suur Tõll suutis sõdadevahelisel iseseisvusajal täita õige mitut rolli.
Üks põhihädasid selliste hangete juures näib ikka olevat eri ametkondade koostöö lonkamine, seejuures pealinna ja riigi avalik vägikaikavedu on ainult jäämäe veepealne tipp. Kriisiõppusi tehakse ja koostööd lihvitakse (nagu ka eilne «Lumetorm 2010»), ent kui tegelikult jäävad sajad lapsed lumevangi, nagu mullu Harjumaal Kiilis, nahistab igaüks oma nurgas.
Kõrgemal tasemel on palju räägitud, et nii väikeses riigis nagu Eesti seda on, tuleks mõelda palju süsteemsemalt ja komplekssemalt. Paraku kaasnevad ametite ja valdkondade ühistöös (ühendamisest rääkimata) poliitiliselt ebapopulaarsed otsused, ning reformid venivad. Ärme siiski lähme kolme meloniga maa alla!