Mõrv riigi rahakotis

Esimesel pilgul näib, et kriisi põhjus oligi selles. Veel oktoobri lõpu seisuga ületasid riigieelarve laekumised väljamakseid ligikaudu 100 miljoni krooni võrra. Puudujääk, kus kulud hakkasid kiiresti ületama tulusid, tekkis sisuliselt aasta kahe viimase kuuga – novembris oli see 864 miljonit ja detsembris 4,483 miljardit krooni, kokku 5,347 miljardit krooni.

Kui vaadata 2008. aasta viimaste kuude laekumisi, olid need stabiilselt aasta keskmiste laekumiste tasemel ning mõningal määral augusti ja septembriga võrreldes isegi kasvasid. Ükski mõistusega inimene, eriti kui ta töötab rahandusministeeriumis, ei saanud aga eeldada, et hetke majandussituatsioonis aasta viimastel kuudel toimuks järsk laekumiste kasv.

Puudujäägi teke oli lihtsasti ja aegsasti ennustatav. Seda ei tinginud mitte laekumiste ootamatu vähenemine, nagu meedia vahendusel on lastud paista, vaid vastutustundetu ja kontrollimatu kulutamine aasta viimastel kuudel. Kulutuste tegemisel lähtuti kinnitatud eelarvest, mida siis veel ei soovitudki tegelikkusega vastavusse viia.

Meedias laialt kajastatud väide, et puudujäägi suurus tuli ministritele ja nende abilistele üllatusena, ei saa olla tõene.

Läheme konkreetsemaks: valitsussektori tegevuskulude osas oli 2008. aasta riigieelarve täitmine 99,7% ehk teisisõnu kulutati ära praktiliselt kõik, mis võimalik. Personalikulude osas toimus «hüpe» kulude kiirele kasvule tavapärasest kuu aega varem – juba novembris.

Õigus oli nendel, kes detsembris avalikult hooplesid, et nemad jõulupreemiaid ei maksa – tegelikult olid jõulupreemiad juba kuu   aega varem välja makstud. Majanduskulude osas püstitati detsembris aga vaieldamatu rekord. Ühe kuuga kulutati ära 18,6% aastamahust, võrreldes novembriga aga koguni 2,2 korda enam.

Sellisele majanduskulu kasvule objektiivseid põhjendusi ei ole, tegu oli lauskulutamisega. Riigikogu Keskfraktsioon nõuab ministeeriumide lõikes välja möödunud aasta viimase kahe kuu jooksul makstud lisatasud ja preemiad, samuti majandamiskulud. Kujutan ette, et sellest selgub veel üht-teist, mis praegu kinni mätsitud.

Kahetsusega peab tõdema, et tegelikkuses ei tehtud ühtegi katset riigieelarve puudujääki vältida. Meenutame, et kui ka mingil põhjusel osutub võimatuks küsimus lisaeelarve vastuvõtmisega lahendada, siis seadusliku võimaluse vältida halvimat oleks andnud ka riigieelarve seaduse § 32 lõige 3 rakendamine.

Selle kohaselt on rahandusministril riigieelarve täitmise käigus tulude kavandatust väiksema laekumise korral õigus ajutiselt piirata riigieelarves ettenähtud kulude tegemist, teatades sellest valitsusele. Seega ei saa väita, et valitsuse käsutuses ei olnud jooksvalt instrumente, millega olukorda kontrolli all hoida.

Samuti ei pidanud ükski ministeerium ega põhiseaduslik institutsioon vajalikuks või võimalikuks rakendada mingisugustki enesepiirangut, rahandusministeerium ise ehk välja arvatud. Aasta viimastel kuudel tegeldi raha ohjeldamatu tuuldeloopimisega. Lihtsalt osteti igasuguseid asju, mida võib majanduskulude raamesse mahutada.

Olen kuulnud ministeeriumidest, kes ostsid oma töötajatele jopesid, korvpallimeeskondadele uut varustust või muud taolist. Toimus priiskamine kuubis.

Nüüd, kui on hilja, ollakse tagantjärele targad ja kehtestatakse rahade väljamaksmisele edaspidi 7% kuupiirang. Seda oleks pidanud tegema juba möödunud aasta sügisel, siis oleks võinud ka järjekordse finantskaose Eesti Vabariigis ära hoida. Tookord aga näis meie valitsejatele, et neil on aega küll.

Minu järeldused:

1. Seda valitsust tegelikult ei juhita, asjadel lastakse omasoodu kulgeda, mis on tänases olukorras eriti ohtlik. Üks käsi valitsuses ei tea, mida teine teeb. Rahandusministeerium võib-olla tõesti andiski märku, et väljamaksetega riigikassast on mindud hulluks, aga peaminister kehitas selle peale vaid õlgu.

Aasta lõpus üldiselt raha hoitakse ja püütakse selle pealt teenida, meil aga käituti vastupidi – asuti mõõdutundetult laristama. Stenbocki majja on kogunenud erakordselt ebakompetentne, saamatu ja hoolimatu seltskond, kes ei saa aru oma tegevuse mõttest ja vastutusest.

2. Valitsus ja selles esindatud parteid püüavad avalikkuse tähelepanu kõrvale juhtida sellest, et tegelikult ei suudeta riigi ja majanduse juhtimisega toime tulla. Ajakirjandust lollitatakse ja pressi eest varjatakse tegelikku olukorda.

Ka praeguse eelarvekriisi kirjeldamisel on meedia konksu alla neelanud kas rumalusest või soovimatusest asjadesse süveneda ning püüab valitsust puhtaks pesta. Aga seda, mida räägib opositsioon, ei soovita kuulda.

3. Eelarve jaanuarikriis ei tulenenud mitte maailmamajandusest ega mingitest objektiivsetest asjaoludest, vaid ainult valitsuse enda saamatusest ning lühinägelikkusest laristamise soodustamisel.

See, mis toimus möödunud aasta lõpul ministeeriumides ja mujal valitsussektoris, lähtus printsiibist «pärast tulgu või veeuputus». Ja nüüd ongi käes veeuputus, mis tahetakse likvideerida pensionäride, perede ja tavaliste palgasaajate arvel.

Reformierakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide valitsus oli heade päevade valitsus, mil võis nautida Eesti majandusedu ja ennast selle paistel hästi tunda. Päikesepäevade valitsus ei kõlba aga kriisis Eestile. Raskel ajal on väga ohtlik, kui meil on saamatud ja asjatundmatud juhid. Sest kes teab, mida nad meile veel korraldavad, tagantjärgele ainult süüdimatult käsi laiutades.